Minu lugu

Esimene koer võeti minu perre, kui olin 3-aastane. Tema nimeks sai Mici ning seitse aastat hiljem sündis tal üheksa väikest kutsikat, kellest ühe otsustasime endale jätta. Nimelt tahtsin endale päris oma koera. Vanemad olid nõus sellega ja nad valisid pesakonnast välja kõige silmapaistvama ja tugevama kutsa. Tema nimeks sai Maxi.

Ma õpetasin Maxit, käisin temaga iga päev kolm korda jalutamas, mängisin temaga – põhimõtteliselt olime nagu sukk ja saabas. Suviti suvekodus puhates, olime samuti lahutamatud. Samal ajal kui ma kaks maja eemal oma sõbrannale külla läksin, tuli Maxi ka alati kaasa. Mängida ei saanud ainult mina, vaid ka tema, sest mu sõbranna koer Lucky oli jällegi Maxi hea sõber ja mängukaaslane.

Maxi oli minu truu sõber 16 aastat ja peaaegu 4 kuud. Tema kahte head sõpra – 9-aastast koerapoiss Capot ja 7-aastast koeratüdruk Lottet käin aga oma vanematekodus vaatamas ja poputamas nii tihti kui võimalik.

Maxi 15-ndaks juubelipeoks, millest võttis osa ka tema õde Sofi (tema oli meie sugulaste koer), tegin ma oma esimese pannitäie kanamaksa maiuseid. Need läksid kutsadele peale nagu soojad saiad. Iga järgnev kord, kui ma maiuseid tegin, veendusin üha enam ja enam, et koerad lausa armastavad neid. Kes oleks nõus ükskõik, mis trikki tegema, et kanamaksa maiust saada ning kes oleks valmis ka mu jope sisse augu tegema, peaasi, et küpsis taskust kätte saada. Ja see nägu, millega koerad mind vaatavad, kui on maiuse nahka pistnud – see on lihtsalt kirjeldamatu.

Sellepärast otsustasingi, et tahan pakkuda neid imehästi lõhnavaid ja maitsvaid maiusi ka teistele koerapreilidele ja -härradele. Maxi, Capo ja Lotte igatahes soovitavad. :)